Tegelikult pean ma üsna ausalt tunnistama, et kogu see praegune ootamine siin päästva lõpusirge alguses on ülimalt ränk. Kogu sisemus on viimse piirini pinges. Argised mured ärritavad, väga vastik on olla. Paraku tuleb aga veel ca. 2 nädalat kuidagi vastu pidada. Lõpuks on mu organism hakanud ka unehäireid põhjustama. Siiani suutsin kuidagi sellest murest prii olla, kuigi tean, et paljusid võlglasi tabab just unejama. Ma olen nagu täiesti tardunud olekus. Iga minut, iga tund, iga päev tundub nii lõputult pikk. Kuigi kokkuvõttes pean ikkagi ühe toreda kaasaelaja sõnu kasutama - tegelikult ei ole mul raske, mul on lihtsalt ääretult ebamugav. Aga ega ma viriseda või vinguda küll ei soovi, tahtsin lihtsalt veidi oma mõtteid ja tundeid jagada...
Muideks, see on esimene postitus, mida kirjutan telefonis ning keset ööd. Tegelikult on see veidi ehk isegi eelmise postituse jätk, kus rääkisin sellest, kui väga meid mõjutab see, mida meist arvatakse.
Inimene reeglina hoolib väga oma väärikusest ja mainest. Ning olgem ausad, just need omadused on need, mis võlglaseks olemise ajal väga suurde ohtu satuvad. Seejuures on minuni jõudnud ka lugusid, kus inimesed lõpuks ohverdasid oma elu, et jääda lõpuni väärikaks, ka võlglasena. Nad lahkusid siit elust. Loomulikult olen ka mina nende asjade peale mõelnud, aga see ei ole minu jaoks mitte kunagi tõsiselt mõeldav võimalus olnud. Kuigi ka mina sooviksin lõpuni säilitada oma au ja väärikuse, siis oma elu on mulle siiski väärtuslikum. Kaotades elu, kaotame me kõik. Aga samas ei suuda ma hukka mõista mitte ühtegi inimest, kes nende kannatuste tõttu lõpuks teevad siiski otsuse väärikuse kasuks. Ma tean selle koorma suurust, ma tean neid igapäevaseid (ja ka igaöiseid) võitlusi. Ma tean, mida see kõik tähendab. Ka minul on olnud hetki, mil ma pole enam elada tahtnud, aga samas, ma pole kunagi olnud valmis ka surema. Aga valus on ikkagi.
Ma küsisin paar päeva tagasi taaskord abi, oma Facebooki kontol siis. Seda kõike oma väärikust alla surudes. Need ei ole lihtsad sammud, aga vahel tundub mulle, et mitte midagi muud lihtsalt ei jää ka üle. Seejuures olin ma valmis ka astuma ühe julgema sammu. Inimene, kes proovis mulle ülekannet teha, ei saanud seda LHV kontolt teha. Aga ta andis mulle sellest teada ja me leidsime teistsuguse lahenduse. Ma avalikustasin talle oma identiteedi. Teatud mõttes oli see isegi omamoodi vabastav tunne. Loomulikult ei plaani ma siiski täiesti avalikult oma nimega "kapist välja tulla," aga mulle meeldib, kui ma saan siiski mõnegi blogilugeja ees olla ilma igasuguse maskita. Neid inimesi ei ole palju, kellele olen 5 aasta jooksul oma nime avaldanud, aga seda erilisemad nad kõik minu jaoks on. Igasugune abi ja tugi on mulle praegu väga olulised, mingu või praegu mu maine ja ka väärikus. Neid saab tagasi võita, aga kaotades elu, ei ole võimalik enam midagi taastada. Siis jäävad alles vaid mälestused.
Siia lõppu aga lauluread Pearu Pauluse sulest, mis iseloomustavad vägagi täpselt ja kaunilt minu viimaseid aastaid. Minu aastaid sõltlasena, võlglasena.
Ööpimedus nii lõputuna näib
Veel poripritsmeid lompidest lendab
Nii lonkides vihmgi üle jäi
Ma tugevam võin olla ju endas
On uued reeglid, mängust lahku lõin
Ma lähen tundeid trotsides endas
Ja loodan, on homseks kõik OK