Lapsepõlveradadelt eneseväärikust otsimas...

Üks asi, mis pikaajalise krediidivõlglase elus ja sisemuses tugevalt proovile pannakse, on eneseväärikus. Mina olen selles osas viimaste aastatega päris palju muutunud. Varasemalt (ehk siis enne rahaliste raskuste algust) ei kujutanud ma end ette olukorrast, kus ma pean oma ego alla neelama ja oma muredest üldse kellelegi rääkimagi. Ning seejuures ka abi paluma. See protsess on mu olemusele olnud väga raskeks katsumuseks. Eks ma mõistan, et ega see teema ilmselt kõiki ei kõneta ja ilmselt on mu lugejate seas omajagu ka neid, kelle jaoks igasugune abi küsimine ja ka abi pakkumine on elu tavapärane osa. Minuga see paraku nii ei ole. Pole kunagi olnud.

Ma läbisin hiljuti ühe vaimse tervisega seotud koolituse, mis koosnes neljast seansist (kuni 1,5-tunnised Zoomi videokõned). Seal püüdsime me muuhulgas jõuda ka minu praeguse olemuse juurpõhjusteni. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun? Miks hoian ma enamasti oma emotsioonid enda teada, miks igasugused abistamisega seotud teemad minu jaoks nii keerulised on? Miks ma üldse selliselt sõltuvuste küüsi langesin? Kuidas võidelda oma ärevusega? Mida ma üldse saaksin ette võtta, et oma energiaväli ja üldine olemus tagasi tasakaalu saada? Sinna juurde igasuguseid harjutusi, millega oma mõtteid õigesse suunda lükata ning millega oma ärevust tekitavaid sundmõtteid maha suruda.

Üsna kiiresti jõudsime me nende seansside käigus lapsepõlveni. Ja see on ülimalt loogiline. See on just see aeg, mil me inimestena kujuneme. Ning meid kujundavad meie lähedased, meie vanemad, meie õed-vennad, parimad sõbrad. Mina kasvasin üles üsna tüüpilises nõukaaegses peres tavalises äärelinna magalarajoonis. Kuna meid oli peres päris palju, siis ega sellist vanematepoolset hoolt või suunamist meil väga palju ei olnud. Eks aeg oli selline, kus kõik tegid muudkui tööd ja emotsioonid, soojus ja tunded olid pigem tagaplaanil. Teatud mõttes tuleb tõdeda, et ma pole kunagi tundnud mingit erilist perepoolset toetust või hoolimist. Kuna koolis läks mul enamvähem hästi (neljad-viied, vahest harva eksis sinna mõni kolm ka), lisaks käisin ma ka tublisti trennis (selle organiseerisin ma ka endale ise, 8-aastaselt), siis eks ma justkui olingi selline laps, kellele erilist tähelepanu ei pea ju pöörama - sain ju vähemalt väliselt kenasti oma eluga hakkama. Aga sinna see koer maetud ongi - ma pusisin kogu lapsepõlve ja teismeliseea omaette ja saingi hästi hakkama. Lõpuks viisin ma oma lati teiste silmis nii kõrgele, et isegi mu ülikooli lõpudiplom ei pälvinud erilist tähelepanu. Mu lõpetamisele tulid vaid mu vanemad (ja mulle tundus, et nemadki pigem kohustusest).

Eks omaette märk on ju seegi, et tänasel päeval ei ole mul mitte ühtegi tõelist sõpra, kes oleks pärit sellest ajast, kui ma veel laps olin. Eks tuttavaid ja igasuguseid kooli/klassi/trennikaaslasi ikka mu Facebooki sõbralistis on, aga nemadki on seal justkui selle pärast, et noh, tuttav nimi ju ikkagi. Kuigi mu keskkooli lõpetamisest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat, siis olen ka selle aja jooksul vaid ühel korral klassikokkutulekul käinud. Koolikokkutulekutele pole seejuures mitte kordagi läinud. Sest tegelikult ma ei tunne neid inimesi, mul puudub vähimgi side nendega. Ja sellist tänapäevast small talki ma lihtsalt ei oska ega ka soovi rääkida. Eks mul oleks hingel ju päris palju, millest jutustada, aga olgem ausad - need ei ole ju õiged kohad ega pole ka selleks õige aeg. Kui ma vaatan oma Facebooki sõbralisti, siis reaalselt on seal ainult 2-3 inimest, kellele ma oleksin üldse valmis oma viimaste aastate muredest rääkima (ja eks ma tegelikult ju neile olengi oma katsumusi avanud).

Kui teile tundub, et see jutt kisub siin jube masendavaks ära ja varsti hakkan enesetappu planeerima, siis ei, kaugelt sellest. Mul on siin elus siiski veel omajagu teha ja ka vähemalt üks inimene, kes mind väga vajab. Seega, mina kavatsen veel päris pikalt elada, et näha oma lapse kooliteed ja olla tema jaoks olemas. Nüüd jõuame taas aga selle eneseväärikuse küsimuse juurde. Nii palju olen ma tänaseks oma seisu selgeks mõelnud, et suures plaanis ongi mul kaks võimalust. Kas nui neljaks omade jõududega hakkama saada, kasvõi pankrotti minna ning selle juures säilitades usu enda väärikusse ja tõekspidamistesse. Või siis neelan ikkagi aegajalt oma uhkuse alla ja palun ka abi. Kuigi tean, et see sada või kakssada eurot on sisuliselt lihtsalt üks järjekordne päästerõngas, et järgmise kuuni vastu pidada. Ja siis jälle järgmise kuuni. Ja nii edasi. Loomulikult ei ole ma nende valikuvariantidega rahul, aga mis parata. Selliseks ma oma elu praegu elanud olen ja kuidagi on vaja selle kõigega ikkagi toime tulla. Lõputult ei saa ma ju teiste inimeste kannatlikkust minu suhtes proovile panna.

Vaimselt teeb selle olukorra keeruliseks ka see, et tegelikult oli mul aasta tagasi parem seis kui praegu. Selle koorma pikaajalisus on just see, mis siin lõpuks tahab maha murda. Aga ma ei murdu.

Eks ikka ja jälle tekib muidugi inimestel küsimus, et miks ma näiteks oma vanematele pole oma probleemist rääkinud. Miks ma neilt pole abi palunud? Eks nüüd võin sellel teemal veidi avatumalt rääkida ka, kuna olen siin eelnevalt veidi seda tausta avanud (lapsepõlve kirjeldust siis ennekõike). Mul ei ole kunagi ei ema ega isa osas sellist head, usalduslikku suhet olnud. Kuid vaatamata sellele, teatud piirini olen ma oma emale siiski ära rääkinud, milline mu olukord praegu on (kuigi jah, nagu ikka - kui keegi sulle oma muret räägib, siis võid kindel olla, et vähemalt algne versioon on vaid jäämäe veepealne osa ning enamus probleemi tõsidusest jääb rääkimata). Paraku oli aga tema reaktsioon üsna kiire ja konkreetne - tema mind ei aita. Ja nii see jutt lõppeski. Isa ei tea mu seisudest mitte midagi (vahemärkusena siis see, et mu ema ja isa lahutasid mõned aastad tagasi ja tänaseks enam omavahel ei suhtle üldse). Selline lugu siis minu ja minu vanemate omavahelisest läbisaamisest. Eks ma suhtlen nende mõlemaga aegajalt ikka, aga see kõik on selliste üsna tugevate reservatsioonidega. Viisakalt, sõbralikult, aga mingit meeletut soojust või sügavust seal ei ole. Olen isegi mõelnud, et küllap ma justkui ei oskagi enda algatusel mingeid väga südamlikke suhteid luua. Kuigi hinges ju tahan ja vajan neid. Ja mis kõige tähtsam - ma tahan olla oma pojale parem lapsevanem kui minu vanemad mulle olid. Ma loodan, et suudan seda. Mis siis, et hingeliselt, rahaliselt, vaimselt olen ju katki.

Ebamugavalt raske on, aga tuleb hakkama saada...

Juba pikemat aega pole ma enam suutnud oma lugu edasi jutustada. Asi pole kaugeltki selles, et mul poleks enam midagi rääkida, vaid pigem on asi masenduses, kurbuses, jõuetuses. Ei jaksa lihtsalt. Nii ongi olnud "toredaks" kattevarjuks, kui saatusekaaslased soovivad omi lugusid minu blogi kaudu jutustada. Eks kokkuvõttes ongi mul ju vabadus siia kirjutada täpselt seda, mida ise õigeks pean. Aga praegu tunnen, et pean end natuke siiski ka oma loo osas tühjemaks kirjutama.

Muidugi on taaskord käes ka see tumemust novembrikuu oma vähese päikesenergia ja pidevate hallide toonidega. Aga noh, küllap ma ei halaks siin seda novembrit taga, kui mu enda vaimne seisund oleks veidigi parem. Mis ma siis kokkuvõttes üldse öelda tahan? Ilmselt ennekõike seda, et pikaajaline võlglase periood on ülimalt kurnav. Sisuliselt on tegemist ellujäämiskursusega, millel mõnes mõttes puuduvad juhendajad. Selle sees olles pean ma ise kõik otsused tegema. Proovima päevast-päeva, kuust-kuusse lihtsalt ellu jääda. Kuna ma selline paras introvert olen ja häid sõpru on mul pigem vähe, siis on ka see inimeste hulk, kellelt abi saada, mul vägagi piiritletud. Ning eks ma aja jooksul olen need suhted natuke ka selles mõttes proovile pannud. Kui ikka iga kuu või kasvõi iga paari kuu tagant pean jälle kelleltki paarsada eurot küsima järgmise palgapäevani, siis lõpuks tunnen ma end selle kõige tõttu nii halvasti, et pigem lasen asjadel omasoodu minna. Kui ikka kodus mingid veetorud lekkima hakkavad või suudan mõne laenulepingu unarusse jätta ja ära unustada (ning sellest tekivad jälle ootamatud lisakulutused), siis juhtubki see, et olen omadega parajas puntras. Ning siis lõpuks lähen ja küsin jälle mõnest FB laenugrupist rämeda intressiga laenu, sest noh, nii on vaimselt kergem. Teoorias ma muidugi tean, kui valed need otsused on, aga samal ajal ei suuda ma neil hetkedel ka midagi paremat välja mõelda. Kuigi jah, eks see üks paras püksi pissimise värk ole. Alguses on soe ja hea, hiljem aga tagajärjed üsna ebameeldivad ja vastikud. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mingi pool aastat tagasi ei suutnud ma mõista inimesi, kes nendest laenugruppidest laenu võtsid. Ja noh, veel mingi 5 aastat tagasi ei saanud ma ka neist aru, kes kiirlaene võtsid. See kõik tundus mulle absurdne. Et kus küll ometigi selliste inimeste mõistus on. Aga olles ise nüüd kogu selle supi sees ja ilmselt kõikvõimalikud etapid läbi proovinud ja elanud, siis mõistan seda kõike vägagi hästi. See ongi üks suur paanika, suur meeleheide.

Nagu mainisin, on mu lähikondlaste ringkond vägagi väike. Ning iga kord, kui abi küsin, tunnen end äärmiselt halvasti. Jah, ma olen alati kõik summad tagasi maksnud ja selles mõttes justkui probleeme ju pole. Aga see küsimine ise ja siis see ebamugavustunne inimeste ees - need on ääretult ebameeldivad hetked mu jaoks. Aga no, mis sa teed, kui valede otsuste tõttu on juba poole kuu pealt rahad kulutatud ja poleks raha enam söögigi jaoks. Meeleheites saabki siis süda külmaks aetud ja need küsimused ära küsitud. Aga pikas plaanis pole see kõik muidugi jätkusuutlik lähenemine. Ma ei saa niimoodi jäädagi lootma sellele, et keegi mind turgutab või aitab kuust kuusse. Jah, eks see kogu protsess on tohutult pikk ja vastik, aga lõppude lõpuks peavad asjad ikkagi paremuse poole ka liikuma hakkama.

Aga selle kõige taustal olen ma muidugi hakanud järjest enam mõistma inimsuhete tähtsust ja ka inimlikkuse ning hoolivuse väärtust. Olen saanud abi ka inimes(t)elt, kelle puhul olen tunnetanud, et ilmselt nad tegelikult ei saanud seda minu aitamist endale lubadagi. Muidugi loodan ma, et peagi saabub aeg, mil mul on jälle parem ja ka rahalises mõttes toredam olla. Ning siis tahan ma olla olemas kõigi inimeste jaoks, kes mind on toetanud hetkedel, mil mul oli tõeliselt raske. Selles mõttes on kogu see protsess mind kindlasti pigem paremaks inimeseks muutnud. See tunne, et isegi kui sul on raske, ulatad sa ikkagi oma abikäe inimesele, kellel on veelgi raskem.

Ma veel ei tea, millal mul kergemaks läheb. Igakuiselt need võlasummad ju loomulikult muudkui vähenevad ning siiani püsin veel pinnal. Endiselt on kõik lepingud kehtivad ning inkassod või kohtutäiturid mind veel ei ähvarda. Vahepeal tegelen ma seejuures parajalt enesepettusega ja mõtlen olukorra enda jaoks kergemaks kui see ehk tegelikult on. Aga see annab omamoodi vaimujõudu juurde. Ning lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam see, et tööalaselt olen ma viimastel kuudel elu parimas vormis. Ma tõesti suudan seda kõike nautida ja olen meeletult motiveeritud oma ülesandeid täites. Igasugused kõrvalised tegevused on kuidagi eemaldunud mu tööpäevadest. Vahepeal pole aega lõunatki süüa. Produktiivsus on üsnagi kõrge ja ülemus on rahul. Ning mina ise ka.

Eks ma ootan muidugi hilistalve ja kevadet. Siis peaks taas olema lootust suuremale aastapreemiale ja äkki isegi ka palgatõusule. Kahjuks veebruaris tulevast tuludeklaratsioonist enam midagi head oodata ei ole, sest igasugused seadusemuudatused on võimalikud tagastused ära lõpetanud. Aga tuleb vastu pidada ja edasi rühkida. Muud ei jää üle lihtsalt.

Siia lõppu ehk veel nii palju, et õnneks mu peavalude põhjus on olnud puhtalt vaimne. Mingeid ajukasvajaid või muid anomaaliaid ei leitud. Neelan aga muudkui oma kollaseid tabletikesi edasi ja annan endast parima. Iga päev.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Epiloog

Täna jätkan meile juba veidi tuttava saatusekaaslase looga. Tema loo esimeste osadega saab tutvuda siin: Algus ja 2. osa.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: 2. osa

Kui asjad hakkasid minema keeruliseks, siis kohtusin mõned korrad võlanõustajaga. Võlanõustajaks oli äärmiselt armas inimene Leili Jõgeva. Koos analüüsisime olukorda ning tegime esmased plaanid. Nüüd küll tagantjärgi vaadates on need soovitused standardsed ning sama infot kuuleb ja saab lugeda kõikidest võlgadega seotud teemadest. St proovi kokku hoida, pea kulude üle kirjalikult ülevaadet, proovi võlausaldajatega teha kokkuleppeid parema graafiku saamiseks. Siiski oli tema emalik ära kuulamine ja hoolimine sellel hetkel väga lohutav. Ma arvan, et juba siis oleks ilmselt enim aidanud psühholoogi nõustamine, kes oleks aidanud jõuda tuumprobleemideni, milleks on siis kaks ülalpool (eelmises postituses, toim.) nimetatud teemat. 

Siiski ma tõesti hakkasin pidama kirjalikku ülevaadet enda kulutustest. Mul on olemas igakuised märkmed alates 2015. aastast :) tõeline kronoloogia võlgade kujunemisest ja süvenemisest. Peamine, mida kirjalik logi pidamine aitas oli see, et ma sain aru juba kuu alguses kui palju ma ilmselt kuu lõpus juurde pean võtma kuskilt. Päris paha. Tõeline pea liiva alla peitmine. Praegu kirja pannes tegelikult nii halb, et ajab juba naerma :)

Enda illusioonis, et ühe laenuga on võimalik teist tasuda (ja tegelikult enda sisimas ikkagi teades, et see lumepall läheb ükskord katki) elasin ma kuni selle aasta alguseni. 2024.a võikski lugeda seda, kus asjad hakkasid muutuma järjest keerulisemaks, st kohad kust on võimalik laenu võtta saavad lihtsalt otsa. Ma siinkohal tahan öelda välja selle, mida enamik võlgnikke ilmselt teeb, aga kardab avalikult öelda - viimased laenud tulid läbi teiste laenude varjamise. Hoiad ühe konto nö näidiskontona, teise pealt teed makseid tagasi võlausaldajatele. Jah see on pettus, jah see on isegi kriminaalne. Aga...see on nii levinud. Ja minu meelest on see üks vaimse tasakaalutuse märke, et tegelikult kaob ära reaalsustaju oma tegude üle. Alati leiab vabanduse, alati leiab viisi, kuidas oma tegutsemist pehmendada. Võlgniku psühholoogia on suunatud alalhoiule. Kui vahet ei ole, mis vahenditega praeguse olukorra ära klaarin, siis saab ju korda. Tegelikult ei saa muidugi mitte midagi korda ja läheb ainult halvemaks. 

Kõik krediidilimiidid kahanesid suure hooga. Nagu me kõik teame, siis iga krediidilimiidi kasutamine tähendab seda, et järgmine kuu on vaja maksta veelgi rohkem tagasi. St olukord halvenes väga väga ruttu, kuna uusi kohtasid, läbi mille oma illusioonimulli üleval hoida lihtsalt ei olnud enam. Selle mõju hakkasid tundma lapsed, kelle jaoks tehtavaid kulutusi olin ma ikkagi sunnitud kärpima või iga tehtavat kulu saatis moraali lugemine, et raha on vähe ja kokku peab hoidma. Samuti märkas muutust praegune kaaslane. Seni polnud sellist kitsikust ju olnud. Kuna lapsed on mul juba üsna suured ja saavad maailmast hästi aru, siis väga valus oli kui üks küsis, et kuidas meil kogu aeg raha otsas on, sa ju töötad heal kohal ja kas sa siis teed midagi valesti. Ilmselgelt muutub inimene selles olukorras teistsuguseks ja kindlasti mitte paremaks kaaslaseks. Magamata ööd ja pidev mõtlemine sellise olukorra üle ei tee kedagi meeldivamaks inimeseks. Ma isegi ei tea päris täpselt mille ajel ma seda tegin, aga ühel hetkel ma lihtsalt rääkisin kõik oma kaaslasele ära. Mul vist on nii, et kui ma enam kuidagi ei oska, siis hakkangi ütlema asju välja nii nagu ma neid päriselt näen või nii nagu on. Ülestunnistus oli ka stiilis, et vot tegelikult on asjad nii. Ma olengi selline, paremaks praegu ei lähe. Võta või jäta. Õnneks jättis :) ja oli seejuures väga mõistev. 

Tegelikult saigi kaaslane selleks jõuks, kes aitas kainestavalt aru saada, et pikk plaan mul puudub ja on vaja seista oma tegude tulemustega silmitsi. See kõik juhtus kevadel. Terve suve võitlesin ma oma hirmudega. Ma tõesti üliväga kardan, et tööandja saab teada ja ma langen avaliku häbisse. Võibolla kaotan isegi töökoha. Ma kartsin seda isegi nii palju, et ma alguses ei suutnud sellel teemal isegi lugeda teiste kogemusi ega seaduseid. Tööl olles saatis õõvastav tunne, et kui te vaid teaks, millise inimesega te praegu asju ajate. Topeltelu elajaga. Näiliselt nii hästi, aga tegelikult on kõik vastupidi. See hirm ei ole kuhugi kadunud. Õnneks võtsin ennast ikkagi nii palju kokku, et hakkasin järjest läbi võtma erinevaid seadusi, lõpuni on loetud "Jurist aitab" leht, olen üles otsinud nii palju kogemuslugusid kui ma vähegi olen saanud. Ma olen siiralt tänulik teisele blogi anonüümsele vastajale kommentaariumis, kes kirjutas, et tööandja ei saa teada ning natuke avas protsessi kulgu. Võiks isegi öelda, et tema kommentaar oli see kaaluhetk kui ma tegin lõpliku otsuse pankrotiavalduse esitamise kohta.

Keegi teine peale kaaslase ei tea mu olukorrast, aga see on kogu selle halva olukorra parim hetk kui ma olin ära rääkinud. Hiljaaegu oli Paul Neitsovi kohta mingi artikkel, kus ta rääkis enda sõltuvusest ja sellega kaasnevast ning sealt jäi samuti mulle kõlama, et tema jaoks oli murdeline see koht, kui ta lõpuks jagas kellegagi oma olukorda. Üksinda selle supi sees olla on vaimselt hävitav.

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: Algus

Täna annan ma sõna taaskord ühele kaasteelisele, kes ühtlasi ka mu blogi regulaarne lugeja juba algusest peale. Lisaks kõigele muule on ta olnud viimastel nädalatel ka väga aktiivne kommentaaride kirjutaja, kus on jaganud oma lugu ja kogemusi. See kõik andis mulle mõtte, et ma sooviksin tema lugu detailsemalt teada saada. Ning ta kirjutaski mulle. Tema lahkel loal jagan seda kõike ka nüüd teiega. Seejuures, avaldan talle juba sügavat kiitust ka väga hea kirjaliku väljendusoskuse eest. Kuigi teema ise on keeruline ja raske, on seda ometigi nauditav lugeda (kui üldse sellist sõna siinkohal paslik kasutada on...). Aga ilma pikema lisajututa, siis see lugu on. Kuna see lugu ja see kiri olid üsna pikad, siis loetavuse huvides jagan selle erinevate postituste peale laiali (sest nagu moodsas maailmas öeldakse - TL;DR: ehk siis lahti kirjutatuna "too long, didn't read").