Võlad on nagu üks "kihiline kook"

Kui keegi ütleb: "Ma olen võlgades", siis enamik inimesi kujutab ette ühte konkreetset summat, mis tuleb lihtsalt ära maksta. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune – see on nagu kihiline kook, mille iga kiht peidab endas oma lugu, oma emotsiooni, oma valusa tõe. Ja selle koogi lahti harutamine on omaette suur töö.

Esimene kiht on tavaliselt kõige nähtavam: krediitkaart, tarbimislaen, ehk mõni kiirlaen. Aga kui hakkad sügavamale kaevama, siis avastad järgmised kihid – maksmata arved, unustatud intressid, viivised, ja lõpuks need kohustused, mida inimene iseendale ei tunnista. Jah, just see on kõige raskem – enda ees aus olemine.

Tihtipeale on pikaajaline võlgnik iseenda suurim vaenlane. Mitte pahatahtlikkuse pärast, vaid kaitsemehhanismi tõttu. See on natuke nagu lein – inimene eitab, pisendab, lükkab edasi. Numbrid tunduvad liiga suured, liiga hirmutavad, ja nii tekib illusioon: "Kui ma praegu ei mõtle sellele, siis ehk see kaob." Aga ei kao.

See kihistumine ei ole juhuslik. See on psühholoogiline kaitsemehhanism, mis hoiab inimest tegusana. Kui kogu reaalsus korraga ajusse jõuaks, oleks see nagu valulaks, mis halvaks liikumise. Võlgnik vajab seda adrenaliini, seda väikest lootuse sädet, et mitte alla anda. Võib-olla ilma selle kihistumiseta inimene loobuks ja ütleks: "Ma ei suuda."

Siin peitubki suur väljakutse: isegi kui inimene saab rahasüsti, näiteks mõne abilaenu või sõprade toetuse, lahendab see vaid mõned kihid. Tuumani jõudmine võtab aega. Ja see aeg ei ole kuud, vaid tihti aastaid. Sellel teekonnal on tagasilanguseid, ootamatuid lööke, ja vahel tundub, et laev, mille suuna oled õigele poole pööranud, liigub ikka liiga aeglaselt.

Kõige suurem muutus algab siis, kui inimene avab end. Kui ta räägib oma murest, mitte ainult teistele, vaid lõpuks ka iseendale. See on hetk, kus ta tunnistab: "Jah, on veel üks kiht, mida ma seni eitasin." See on valus, aga see on vajalik. Sest alles siis saab hakata päriselt koogi tuuma poole liikuma.

Võlgade kihiline kook ei ole lihtsalt rahaline probleem – see on emotsionaalne, psühholoogiline ja sotsiaalne väljakutse. Kui sa oled selle sees, tea, et kihid ei kao üleöö. Aga iga aususe hetk, iga samm tuuma poole, on võit. Ja see võit on väärt kõiki kihte, mis ootavad veel lahti harutamist.

Ausus ja avameelsus on esimene samm vabaduse poole

Täna tahaksin rääkida teile loo sellest, kuidas ma aastaid elasin justkui mingis paralleeluniversumis, kus ma muudkui lootsin, et ma saan üksinda hakkama. Ma uskusin, et ma säästan selle kõigega oma lähedasi. Ma ei kuulanud ei sõpru ega ka spetsialiste, kes juba ammu soovitasid mul kõik ausalt ära rääkida. Aga mina olin kange, mina vaikisin ja kannatasin üksinda. Sest nii tundus mulle ainuõige. Ma isegi andsin endale lubadused, et need saladused tulevad minuga hauda kaasa ja vaikin igavesti. Aga...

Raha on teema, millest me väga tihti rääkida ei soovi. Me kardame, et tunnistades oma raskusi, näeme välja nõrgad, läbikukkunud. Aga tegelikkus on karm: vaikimine ei päästa sind, see süvendab su auku. Kujuta ette olukorda: kuu algus, aga sinu eelarve on juba miinuses. Sa tead, et iga euro on arvel, aga su abikaasa eeldab, et sul on vaba raha. Ta palub sul maksta lapse kooli teatrietenduse eest või katta Lottemaa reisi. Sa ei julge öelda, et sul pole seda raha. Sa tunned häbi. Ja nii otsid sa raha kuskilt mujalt – krediitkaardilt, kiirlaenust, sõbralt või lausa Facebooki laenugruppidest. Veel üks auk, veel üks koorem. Ja iga kord, kui sa varjad tõde, kaotad killukese rahu ja usaldust.

Miks me vaikime? Sest me kardame, et meid peetakse läbikukkunuks. Me kardame, et meie lähedased pettuvad meis ja meile langeb kaela suur süüdistustekoorem ning lisaks kõigele on meis justkui mingi illusioon, et küll me saame ise hakkama, on vaja lihtsalt veelgi rohkem pingutada. Aga tegelikult ei lahenda vaikimine mitte midagi. See tekitab pingeid suhetes, kasvatab stressi ja viib sind veelgi sügavamale võlgadesse.

Hetkel on minus tärganud justkui mingi valgustus. Viimaste kuudega olen aru saanud, et minu ainus pääsetee ongi "kapist väljatulek". Eks lõpliku avalikustamise detailsuse peab iga inimene muidugi ise valima. Peaasi, et kõik, mis antud hetkes oluline, tuleks päevavalgele, et see ei jääks enam sinu sisse peitu. Enda puhul ma tunnetan näiteks, et mängurlus ei ole tänaseks enam tähtis, aga rahaline seis, laenukohustused, reaalne võimekus pere eelarvesse panustada on sellised teemad, millest lihtsalt tuleb ausalt rääkida. Selle kõige kohta võiks öelda, et parem hilja kui mitte kunagi.

Olgem ausad, selles seisus on just ausus ja avameelsus need esimesed sammud vabaduse poole. Kõik muud variandid on lihtsalt enda petmine. Kui sa räägid, juhtub midagi imelist - pinge kaob. Sa ei pea enam mängima rolli, mida sa ei jaksa kanda. Pere saab aru, miks sa ei saa kõike lubada. Koos saab teha plaani – vähendada kulusid, otsida lisasissetulekut, seada prioriteete. Ja mis kõige olulisem - sa taastad usalduse.

Raha ei ole tabu. Vaikimine on. Kui sa varjad, maksad rohkem – mitte ainult rahas, vaid ka usalduses ja rahus. Julge rääkida. See on raske, aga see on ainus tee, mis viib sind tagasi pinnale. Mul on natuke isegi piinlik, et ma nii pikki aastaid justkui jonnisin neil teemadel ja muudkui korrutasin endale ja teistele, et mina jään vaikima. Kunagi, mõnes järgmises postituses räägin ma pikemalt oma isiklikust loost, kuidas, millest ja kellele ma enda lugu olen avalikustanud. Nii palju võin siiski siia lisada, et minu hinges on tegelikult seda rahu tänaseks palju rohkem kui näiteks selle aasta alguses.

Hoidkem end

Tänane postitus on tegelikult üks laul, mis minuga viimased paar aastat kaasas käinud. See on laul, mille sõnad on justkui leevendus. Midagi, mida me kõik endale aegajalt meelde peaksime tuletama, eriti siis, kui on väga raske.

Mõni päev tundub kogu maailm pea peal.
Kõik, mis tuttav laiali.
Otsid segadusest end. 

Sa tead, sa pole alati tundnud nii.
Leia üles aeg, mil tundsid sa rahu.
Jäta see, kes sa enam pole.

Ole päris, ole aus.
Ole. Ole olemas.   

Hoia, hoia, hoia, hoia end.
Oled kellelegi maailm, sa kellegi kuld. 

Hoia, hoia, hoia, hoia end
Veel enne, kui kaob maapind või kustutad tuld. 
Oled iseenda maailma, oled iseenda kuld.

Ära tee end mõtetes väikeseks.
Sul on suured sammud teha. 
Oma väärtust mõõda vaid tähtedes, 
mille valgust on kaugelt näha. 
Ütle aina: olen tugev, olen piisav. 
Tee kõik, mis aitab sul end edasi viia. 
Sest endaga võistlus on kõige raskem võitlus.  

Greip - Hoia end

Ma olen kõrgepalgaline kerjus

Ma olen tarkvaraarendaja. Mitte lihtsalt arendaja, vaid oma ala tippspetsialist. Üle poole oma elust olen ehitanud süsteeme, lahendanud keerukaid algoritme, osalenud projektides, mille keerukus paneks paljudel pea ringi käima. Mul on kõrgharidus, mul on kogemus, mul on oskused, mida hinnatakse tööturul väga kõrgelt. Minu palk on numbriliselt muljetavaldav – Exceli tabelites näen justkui edu kehastust.

Aga see on ainult üks pool loost.

Teine pool on see, et ma olen kerjus. Mitte selle sõna klassikalises tähenduses, vaid vaimses ja finantsilises mõttes. Minu rahaline olukord ei peegelda mu professionaalset taset. Olen elanud läbi perioode, kus kontojääk on olnud miinuses, kus laenud on kuhjunud, kus iga järgmine palgapäev on olnud justkui hapnikumask, mis lubab veel natuke hingata.

Selle kõige juur ulatub sügavale. Minu sees elas aastaid sõltuvus – hasart, mis kannustas mind panustama, riskima, lootma. Spordiennustused olid mu põgenemistee, mu adrenaliin, mu illusioon kontrollist. Iga panus oli justkui koodirida, mille lõpus ootas kas „true“ või „false“. Aga erinevalt tarkvarast, kus vead saab parandada, jätsid need rahalised eksimused minusse sügavad armid.

Ma ei tee enam panuseid. Juba mitu aastat. See ei ole olnud lihtne tee, aga ma olen selle tee valinud ja sellel püsinud. Ma olen õppinud oma mustreid tundma, õppinud end peatama enne, kui tekib kiusatus. Olen otsinud tuge, rääkinud ausalt, teinud tööd iseendaga. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

Ma ei ole rumal. Ma tean, kuidas raha toimib. Olen lugenud rahatarkuse raamatuid, kuulanud podcaste, teinud eelarveid. Aga teadmine ei tähenda alati oskust. Minu probleem ei olnud teadmiste puuduses, vaid impulsikontrollis, emotsionaalses näljas, mis otsis kiiret rahuldust.

Ja ometi – ma ei ole alla andnud.

Minus on tahtejõud. On hommikuid, kus ma ärkan ja tunnen, et täna ma liigun edasi. On õhtuid, kus ma loen oma kulusid ja tunnen, et ma liigun edasi. Ma olen alustanud võlgade lumepallimeetodiga, ma olen rääkinud oma lähedastega, ma olen otsinud abi. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.

"Kõrgepalgaline kerjus" ei ole lugu ainult rahast. See on lugu inimesest, kelle sees käib pidev võitlus. See on lugu mehest, kes on oma karjääris tipus, aga isiklikus elus alles ronib välja sügavast august. See on lugu lootusest, et ükskord – mitte panuse kaudu, vaid töö, aususe ja järjepidevuse kaudu – ma võidan niikuinii.

Mida teha, kui su laenulepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine

Kuna ma aegajalt sellel teemal kirju saan, siis mõtlesin, et vormistaks selle vastuse üheks kokkuvõtlikuks postituseks. Loomulikult see kuidagi täielikule tõele ei pretendeeri, sest reaalsuses mul puudub siiski igasugunegi juriidiline haridus. Aga enda ja ka teiste võlglaste reaalsete kogemusteste põhjal julgen väita, et umbestäpselt nii see kõik käibki. Aga muidugi tasub oma konkreetseid juhtumeid siiski ka võlanõustajaga läbi arutada.

Püüan siis natuke oma mõtteid jagada sellel teemal, kui lepinguid ähvardab ühepoolne üles ütlemine.

Suures plaanis sõltub see alati muidugi ka konkreetsest laenuandjast, sest eks kõigil on omad nüansid sees.

Aga üldistatult alustaks sellest, et seda protsessi ei tohiks karta, aga samas tuleb olla tähelepanelik ja oma kirju ning emaile jälgida (ning samuti tasuks aeg ajalt piiluda e-toimikusse, et ega keegi juba mingit menetlust pole algatanud).

Praegu (2025. aasta lõpusirgel) on tegelikult võlglaste jaoks üsnagi hea aeg, sest võlglasi on hästi palju ja kohtud jahvatavad ääretult aeglaselt. Ning lisaks on tänaseks loodud kohtupraktika, kus ilma tõenditeta ei saa isegi kiirmaksekäsku algatada, seega laenuandjate või inkassode jaoks on see samuti väga pikk ning tüütu protsess. Seega, pigem on võlanõudjate huvi võlglasega kohtuväline kokkulepe saavutada. See aga omakorda annab võlglasele teatud eelised kätte.

Mina lähtun üldiselt oma võlgade puhul sellest, et kui ikka rahaline seis kuidagi lepingu "päästmist" ei võimalda, siis ma võtan hästi vabalt ja lasen sellel protsessil omasoodu kulgeda. Igasuguse tõmblemisega teeksid endale ainult halba. Sellest kirjutasin veidi pikemalt ka siin.

Aga millised kokkulepped siis üldse võimalikud on? Esiteks tulebki ära oodata reaalne lepingu ülesütlemine ehk siis tuleks kõik need hoiatused ja muud kirjad üle lugeda ja jälgida kuupäevi (reeglina tuleb neid ikka päris mitu enne kui laenuandjad lõpuks teatavad, et nüüd on leping üles öeldud) ning kui lõpuks leping üles öeldakse, siis võib juba ise laenudandjaga ühendust võtta ja kirjeldada, millised võimalused sul on (kui suurt kuumakset saaksid reaalselt neile maksta). Ning siis tuleb loota, et nad on pakutuga nõus ja saabki niiöelda uue graafikuga restardi sellele lepingule.

Järgmine võimalus on siis juba see, kui võlanõudja (vahet pole, kas inkasso või algne laenuandja) annab su kohtusse. Siis tasub ka kohe nendega ühendust võtta ja omad variandid välja pakkuda. Siin tuleb aga siis arvestada sellega, et kui kokkulepe saavutatakse, siis siin enam taganemisteed pole - kui jääd kasvõi ühe osamaksega hiljaks, tekib neil kohe õigus see nõue kohtutäiturile saata.

Kolmas levinud võimalus on notariaalne võlatunnistus (kindlasti Bigbank kasutab seda) - ehk siis vormistatakse notariaalne leping ning koos laenuandjaga lepite kokku maksegraafiku. Ning samamoodi nagu ka kohtueelse kokkuleppe puhul, kehtib ka siin sama reegel - eksida ega hilineda enam ei tohi, vastasel juhul läheb see kohe täiturile ("kohe" on siinkohal vist siiski väike liialdus, sest täiturile saadab nõude siiski inimene, seega võimalik, et seal mingi võimalus siiski antakse, aga kursis pole, sest ma ise nii kaugele jõudnud ei ole). Sellest kirjutasin pikemalt siin.

Sellised need variandid ja võimalused suures pildis on. Üldiselt kehtib ka nende uute kokkulepete puhul ka see, et seal enam mingeid viiviseid või intresse juurde ei teki (need on juba arvestatud graafikusse) - seega iga euro, mida maksad, läheb otse võla katteks.

Jõudu ja jaksu kõigile, kes omadega sellisesse staadiumisse on jõudnud! Muidugi kõigile teistele ka!